Vaikust ja rahu

Ma olen korduvalt öelnud, et õudus pole minu lemmiklugemine. Mitte, et õudne oleks, vastupidi - ei ole õudne. Vähemalt enamik sellest õudusest, mis liigitub ulme alla pole õudne, sest kuskil kuklas tiksuv alateadlik enesekaitse refleks võtab ah-see-pole-ju-reaalne-filtriga lihtsalt hirmutunde rajalt maha. Õudsed on need asjad, mille aset leidmise tõenäosus on piisavalt suur.

Ja noh, vastupidiselt kõigele eeltoodule olen ma nüüd siis ise ühe õudusjutu avaldanud.