Kasutusvalmis

Autor: Egle Ehtjen

Detsembrikuu (ja ka aasta 2014) on siis selleks korraks sama hästi kui läbi. REAKTOR tuli veel enne lõppu lugejate ette värske kiirguse üledoosiga. Isiklikult saan siis ka aastale joone alla tõmmata ja tõdeda, et päris produktiivne olen olnud. Selles numbris siis lugu "Kasutusvalmis". Seekord lühijutt. Mitte laast, mitte jutustus ega lühiromaan. Parasjagu selline ca 5 000 sõna ringis.

Kirvega lüües laastud lendavad

Horten 229 (Allikas: http://greyfalcon.us/pictures/ho229B.jpg)

Ehk siis hõigati välja Reaktori kolmeaastaseks saamise puhul max 300-sõnaliste juttude "enampakkumine". Minu jaoks on olnud lühijutt üks paras väljakutse juba iseenesest. Katse mahutada mingi sisuga jutt 300 sõna limiidi sisse on täiesti uuelaadne kogemus. 

Täheaeg nr 13

Haa - selline siis saab olema kaas kirjastuse Fantaasia kogumikul Täheaeg nr 13, kus on paberil ja trükivärviga ja puha sipelgalõvi jutt.

Reaktorist uudis ja pildike.

Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist

Hoolimata sellest,  et elame 34. sajandil, naudime ikka veel laagrilõkke ääres istumist (Teckland Leathercord)

Uus jutt Reaktori augustinumbris.

Lugejad/toimetajad arutlevad...

Ühes Facebooki vestluses hr Metsavana seinal (teemaks Bujoldi "Vori mäng") kirjutas Raul Sulbi nii:

"Need romaani alguspeatükid, mis Sulle, Metsa, peale lähevad, on algselt ilmunud eraldi lühiromaanina «Weatherman», mis mul ka näiteks megaantoloogias «The Space Opera Renaissance» eraldi sees. Ehk siis see saare liin ongi veidi nagu eraldiseisev asi olnud alguses. Weinberg ja Bujold... nojah, veidi on kindlasti ka tädi Lois teda mõjutanud, aga nii temaatiliselt kui teksti ülesehituslikult ja konkreetsete vormivõteteni välja näeb Weinbergi sammude taga ikkagi Jack McDevitti suurt varju..."

Pimesi hüpates

Pildi autor: Aili Gerz

Juulikuine REAKTOR võttis ette avaldada loo "Pimesi hüpates". Või siis lühiromaani, nagu toimetus seda nimetas (otselink jutule). Alguse sai see jutt mõttelisest konstruktsioonis, mis on n+1 korda läbi käidud, kuid siiski põnev - mis saab kui ühel päeval tõesti peaksime kohtuma tulnukatega? Ja mis siis kui nad pole ikkagi sellised nagu me mõtleme, fantaseerime? Ja kelle maailm siis lõppeks kokku kukub, kas meie või nende?

Jutuvõistluse II koht!

Je-jee-jeee! II koht 2014.a. kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud jutuvõistlusel. Looga "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?" Tuleb nüüd kannatlikult ära oodata aasta teine pool (või isegi lõpp) ja siis saab seda Täheajast lugeda. Tulemused: kirjastus Fantaasia Facebooki lehelt.

Vihma seitse nime

Vahelduva eduga hoian ma ikka pilku peal keskkonnal Ulmejutulabor ja mingi umbes augusti või septembri paiku 2013.a. hääletas sealne kirjutajaskond kuu teemaks "Nuttes vihmas". Eks ta selline natuke emotsionaalne teema oli, kuid millegipärast köitis minu jaoks tähelepanu.

Pildi autor: Luule Lille
(Reaktori lahkel loal)

Kuidagi sobilik tundus ulmejutu jaoks motiiv, et mingi seltskond läheb kuhugi ja seal sajab peaaegu lakkamatult vihma. Nii sündiski jutt "Vihma seitse nime", mille tegevus toimub enamikus ookeaniga kaetud planeedil Yellowstone, mille ainus elamiskõlbulik mandriala kujutab enesest tegelikult hiiglaslikku kraatrit. Seal üleval, Harjal, sajab lakkamatult, sest niiske õhk tõuseb merelt tulles üles ja veeaur kondenseerub vihmaks. Sisemaal, mis jääb valdavalt allapoole merepinda valitseb rohkem või vähem kuivus, sest üle Harja tulev õhk on juba veest "tühjaks väänatud". Ja mis imelisi loomi seal küll elada võiks?

Debüüt...

Colorado jättis mälestustesse mõned kustutamatud muljed. USA-fiiling üleüldse.

Selle loo üks kandvaid ideid on ääremaastumine. Toimetaja arvas, et see on niisugune tore postapo lugu. Minu jaoks tundus see natuke naljaks, sest mingit suurt katastroofi polnudki...

Igatahes sündis lugu "Järgmisel suvel on meil hobuseid tarvis" ühe teise asja osana.

Lugu Reaktori 2013.a. septembrinumbris