Puruks ja pool ringi tagasi

 

Kaanepilt: Liis Roden

Aprillis 2022 näeb ilmavalgus minu teine autorikogumik "Puruks ja pool ringi tagasi".

Arvustused Goodreadsis: https://www.goodreads.com/...

Kogumik sisaldab lugusid aastatest 2013 – 2022. Need lood toimuvad maailmas, mida nimetatakse Gildi võrgustikuks, mis siitsamast, lähituleviku Eestist ulatub kaugete tähesüsteemideni. Autor kutsub lugeja kaasa rännakule läbi lumiste Kõrvemaa metsade, üle Colorado tühermaa, Veenusele ja Saturni kuudele ning kaugetesse ja kummalistesse maailmadesse, kuhu inimkond on sajandite möödudes laienenud. Osa materjale on varem ilmunud Täheaja kogumikes ja võrguajakirjas Reaktor, osa on kirjutatud selle kogumiku tarbeks.

Meeleheite valem

 

Raamatu kaanekujundus (pilt: Meelis Krošetskin)

Romaan "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist" lõppes otsa seal kohas, kus dr Teckland Leathercord pääses napilt pakku Gulagi-nimelisele planeedile. Pääsemiseks võib seda nimetada üksnes teatud mööndustega.

Romaan "Meeleheite valem" ilmub septembris 2020.a.

Tumeroheline unistus

Meenutusi suvisest Estconist. Toredate inimestega kohtumiste, mõnusate jutuajamiste, huvitavate ettekannete, grillimise, Stalkerite tseremoonia, kirjastuste uudiste ja hommikuse kohvi kõrval on minu jaoks alati olnud olulisel kohal laupäeva pärastlõunane (või õhtupoolne) jutukirjutamise töötuba. (Mis seni küll on alati vabas õhus aset leidnud...) Seal on ikka kirja saanud erinevaid ideid ja näiteks kogumikus "Ülestõusjad ja kodukäijad" avaldatud jutt "Karma võlg" sai seal kirja pandud laastu najal endale selgroo.

Seekord siis "Tumeroheline unistus". (https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tumeroheline-unistus)

Igal pool on parem kui kusagil mujal

Pilt pärit Raul Sulbi postitusest FB Ulmegrupis
(https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10157848419548360)

Mike Suoar (tegelikult Mihkel Sooäär, aga eks keskmine anglokeele pruukija võib end ära vigastada üritades eestikeelseid ja -meelseid nimesid välja hääldada) on jäänud ilma oma ustavast laevast "Fat Lady" ja tublist meeskonnast, kellega koos vapralt esimese teadaoleva laevameeskonnana elusalt ja tervelt läbi ussurke ning tagasi põrutati. Transpordi Gildi turvateenistuse ja ÜRO planeedikaitsega vägikaika vedamise ebameeldiv tagajärg on see, et ta peab nüüd oma päevi mööda saatma Veenusel kaevanduskorporatsiooni süstikupiloodina. Töö on töö ja Mike hindab ülekõige suhteliselt muretut rutiini, kindlat sissetulekut ja püüab oma pea madalal hoida. Võibolla õnnestub mõne aastaga piisavalt säästa, et Maast ja päikesesüsteemist ning siinsetest jamadest kaugele ära saada? Loomulikult ei lähe asjad lihtsalt.

Keegi kuskil ütles, et Veenus on tänasele ulmekirjanikule kehv (või oli see igav?) koht, sest seal ei ole ju midagi huvitavat, keskkond ei võimalda suurt midagi jne. Noh - ma siis mõtlesin, aga mis oleks kui Maal on niivõrd kapitaalne jama, et isegi Veenus tundub täitsa OK alternatiivina...?

Väike tekstikatke ka esimese peatüki algusest:

Täheaeg 17 - Päästa meid kurjast

Juba tegelikult septembrikuus nägi ilmavalgust Täheaja 17 number, kus siis ilusti see Reidar Andresoni ja minu poolt kahasse kirjutatud jutt "Päästa meid kurjast", millega saavutasime jutuvõistlusel esikoha. Mis eriliselt heameelt teeb on asjaolu, et see on ühtlasi ka kogumiki nimilugu ja kaanepiltki on meie jutu ainetel.

Päästa meid kurjast

2017.a jutuvõistlus on siis nüüd selleks korraks ajalugu. Edasi tuleb lugude kirjastamine Täheaeg nr 17 kujul.

Nagu kõrvalolevalt pildilt näha, siis läks sel korral niimoodi...

Elul pole vigagi

Ulmeajakiri Reaktor on aprillinumbris (http://ulmeajakiri.ee/?042017) võtnud avaldada kaks raamatuarvustust, millest üks keskendub romaanile "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist" ja teine vaatleb kogumikku "Täheaeg 16 - Hirmu planeet".

Kui veel veebiavarustes kolada, siis võib leida "Eneseväärikusel pole..." kohta arvustusi siit:

- Loterii blogi:  https://loterii.blogspot.com.ee/2017/03/heinrich-weinberg-enesevaarikusel-pole.html

- Goodreads:  https://www.goodreads.com/book/show/34327061-enesev-rikusel-pole-sellega-mingit-pistmist?from_search=true - kusjuures Metsavana on talle omaselt otsekohene jagades nii tunnustustust kui kriitikat.

Täheaja 16 numbri kohta on kirjutatud samuti Loterii blogis: https://loterii.blogspot.com.ee/2017/04/raul-sulbi-taheaeg-16-hirmu-planeet-2017.html  ja konkreetselt juru kohta "Lõpp ei tule enne kui Paks Daam laualab"  https://loterii.blogspot.com.ee/2017/04/heinrich-weinberg-lopp-ei-tule-enne-kui.html

Lisaks on kogumik leidnud arvamist ka Goodreadsis:  https://www.goodreads.com/book/show/34886693-t-heaeg-16

Maailm ja mõnda

Thessa (pildi autor Hanna Liisa Rüütel)

Ilmavalgust on näinud romaan "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist". Tegelikult juba 4 nädalat tagasi.

Alguses oli jutt. Sama pealkirjaga. Ilmunud Reaktoris (saab täitsa vabalt siit lugeda: http://ulmeajakiri.ee/?jutt-enesevaarikusel-pole-sellega-mingit-pistmist) ja natukene teistsugune kui nüüd paberil ja nende kaante vahel. Siin on mõned asjad välja visatud ja teised juurde lisatud.

Illustratsioonid... Kõik sai alguse sellest, et Hanna Liisa joonistas minu kirjelduse järgi üles Thessa. Tal oli ilmselt mingi päev veits igav...

Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist

Kaanepilt: Markus Härma

Ja läkski trükikotta! Varsti hästivarustatud raamatupoodides.

Väike isutekitaja ka siia:

„Sa vahi seda värki, Leathercord!“ Alyana lisas mingi võõra (ilmselt oma emakeelse) sõna ning lasi laterna valgusvihul aeglaselt liikuda üle vaatepildi meie ümber.

Suuremat osa koopast täitis järv, millesse laviin meid paisanud oli. Kitsas kaldariba, millel seisis telk, kujutas endast väikese kaldega nõlvakut, mis lõppes püstloodis kerkiva müüri ees.

„Kas see vastab sinu ettekujutusele sellest, mis siin olema peaks?“ küsisin, valgustades müüri meist vasemal, kus paistsid korrapäratu kuhjana ülespoole kerkivad kaljurahnud. Need olid ülalpool kokku varisenud ehitise rusud. Võib-olla saaksime sealtkaudu üles ronida?

Pimesi hüpates - kogumik

Ametlik teadaanne on siis sedapuhku avaldatud: veebruarikuu Reaktori uudiskirjanduse rubriigis. Peatselt saab kaante vahele kogumik "Pimesi hüpates". Ehk siis kui vaatasin täna, et igavene jant, ma pole üle poole aasta midagist postitan'd, siis ei tule see mitte asjaolust, justkui oleks klaviatuuri nurka visanud ja... mida iganes. Tegelikult sai terve suve ja sügise otsa kribatud, nii et näpud villis. Noh - päriselt küll mitte :)

Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist

Hoolimata sellest,  et elame 34. sajandil, naudime ikka veel laagrilõkke ääres istumist (Teckland Leathercord)

Uus jutt Reaktori augustinumbris.

Pimesi hüpates

Pildi autor: Aili Gerz

Juulikuine REAKTOR võttis ette avaldada loo "Pimesi hüpates". Või siis lühiromaani, nagu toimetus seda nimetas (otselink jutule). Alguse sai see jutt mõttelisest konstruktsioonis, mis on n+1 korda läbi käidud, kuid siiski põnev - mis saab kui ühel päeval tõesti peaksime kohtuma tulnukatega? Ja mis siis kui nad pole ikkagi sellised nagu me mõtleme, fantaseerime? Ja kelle maailm siis lõppeks kokku kukub, kas meie või nende?