Meenutusi suvisest Estconist. Toredate inimestega kohtumiste, mõnusate jutuajamiste, huvitavate ettekannete, grillimise, Stalkerite tseremoonia, kirjastuste uudiste ja hommikuse kohvi kõrval on minu jaoks alati olnud olulisel kohal laupäeva pärastlõunane (või õhtupoolne) jutukirjutamise töötuba. (Mis seni küll on alati vabas õhus aset leidnud...) Seal on ikka kirja saanud erinevaid ideid ja näiteks kogumikus "Ülestõusjad ja kodukäijad" avaldatud jutt "Karma võlg" sai seal kirja pandud laastu najal endale selgroo.
Seekord siis "Tumeroheline unistus". (https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tumeroheline-unistus)
Järgnev ei ole trikiga küsimus (nagu arvas mu peamehhaanik Merca), vaid tõestisündinud lugu. Paar kuud hiljem teevad sellised asjad isegi juba veidi nalja.
Kontakteerusin reede (31. mai) õhtul kella 1627 paiku, vahetult ussiurkest väljumise järel, Tumerohelise planeedi (jah – päriselt ka on selline nimi!) logistika- ja sideorbitaali auditiosakonna valvespetsialistiga (sest olen ju ometigi kuulekas laevakapten ja viisakas meisterkaupmees ja mida kõike veel ning nende Neymari süsteemi esinduse poolt mulle lahkesti edastatud kolme lehekülje pikkusel dokumendil oli ökosüsteemide diversiteedi, interplanetaarse invasiivliikide ekspansioonipreventatsiooni, elukeskkonna kestliku ja sotsiaalselt vastutustundliku arengu ning veel trobikonna võõriku ja veidra mõiste sekka ka ühe selgesti mõistetava sõna „looduskaitse” järele märgitud juhtnöör pöörduda orbitaali auditiosakonna poole – aeg palun endal lahkesti ise registreerida) ja uurisin, millal saaks audiitori pardale. Sain vastuseks: „Esmaspäeval, alates kella 0900-st."
Olemaks täiesti kindel, et asi on selge, küsisin üle: „Kas pean sissesõiduloa ka hankima?"
Ei olevat vaja, sest Neymari süsteemi esindus ju saatis mu edasi.
Ehk siis nüüd see „mitte trikiga küsimus“: mida teeksid sina sellise vestluse peale?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar