Nagu kõrvalolevalt pildilt näha, siis läks sel korral niimoodi...
Oli kunagi üks jutt, mis läks löögi alla kui avaldasin kogumiku "Pimesi hüpates". Oli teine veidi toorevõitu ja kui mahu tõttu oli tarvis kärpida, siis see oli loogiline valik. Sain Reaktori jututoimetajalt Arturilt selle kohta tagasisidet ja et ma olin toona täiel raual "hõivatud" romaani kirjutamisega, siis langesid käed nagu veidi rüppe, et nooh - mis siis nüüd - ei kõlbagi veebiajakirjale...?
Turgatas aga pähe üks teine idee - kui jutt on kuidagi toores ja tuim ja igavalt kulgev - sellised tüüpilised weinbergilikud vead, et kärtsu ja mürtsu on vähevõitu, siis annaks selle kellelegi ümber kirjutada, et saaks asi parem ja siis võiks kahasse avaldadagi.
Selleks "mürtsumeheks" oli Reidar Andreson - Täheaja ja Saladusliku Tsaari veergudelt tuttav autor. Pidasime veidi plaani Estconil ja siis sai ta jutu enda kätte ja tegi sinna parandusi-täiendusi ja küsis hunniku küsimusi, sundides minda oma loodud maailma üle detailsemalt järele mõtlema: kronoloogia ja põhijoonte kirjeldus, mis ja kuidas ja miks on asjad nii nagu nad nt romaanis "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist" on...
31. märts lähenes, mina olin järjekordselt hõivatud muude asjadega ja viimaks oli Reidar see, kes meie tandemi auga üle finišijoone vedas. Suur-suur tänu! Toorik võib ju olemas olla, kuid see pole lõpp-toode.
Kummardused ka kõigile teistele autoritele, keda konkurentsis edestasime. On au olla osa sellisest mõnusast pundist! Tõstan ühe kohvitopsi teie auks ja teise žüriile toostiks.
Lugemiseni...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar