Mul oma asjadest olid "tules" kogumik "Pimesi hüpates", kolm lühiromaani: "Kadunud ja leitud" ja "Kui udu hajub" (mõlemad autorikogumikust) ning "Kes varju püüab" (esmaavaldamine Reaktoris 53, veebr 2016 ja käesoleval kevadel kogumikus TH3: Triitium). Lisaks veel lühijutt "Nurgatagune reisibüroo" (samuti kogumikust).
Mingid lootused ju ikka on kui Stalkerile mõtled... Liiati kui mõelda ühele juba koduseinal rippuvale savitahvlile, jutuvõistlustele, arvustustele jne. Raul, va pessimist (või pigem realist?) avaldas muidugi arvamust, et kui Weinberg peaks sel aastal Stalkeri võitma, joob tema ühe õlle ära. Pole küll suurem asi lubadus, arvestades Estconil tarbitud märjukese koguseid, aga ikkagi :) Ja kui peaks veel juhtuma, et kogumik "Pimesi hüpates" edestab vene ja ameerika superstaare (Rauli oma sõnastus antoloogiate "Me armastame maad" ja Dicki "Poodud võõras" kohta), siis on ta nõus kaks õlut ära jooma.
Noh - ja hõigati välja eesti lühijutu Stalker, siis juhtus sel aastal nii, et kaks juttu olid täpselt ühel pulgal: Metsavana ja Belialsi "Neli kohta peale koma" ning Weinbergi "Nurgatagune reisibüroo".
Mis asja!? See jutt, mis ükski üldse püsti ei seisa!? Jutt, mis on selline väike, rahulik jupide kuskil keset kogumikku, pikaks sissejuhatuseks "Mandi-Bergi hüpoteetilisele ühistööle" (loe: lühiromaanile "Kui udu hajub"), kus tegelasi justkui murdu ja sureb neid nagu kärbseid...
"Nurgatagune reisibüroo" on tegelikult sündinud läbi päris karmi protsessi, milles mul oli kokku kirjutatud ühe õhukese romaani jagu toorest materjali, mis siis mitmete ümbertöötlemiste tulemusena moondus kaheks lühemaks omavahel otseselt järgnevaks looks. Esimese jupi pealkirja "laenasin" Tartu kirjutamistöötoa ühest teemalistist. Teisele jupile sai pealkirjaks "Kui udu hajub" kunagise jutulabori kuuteema järgi. Ühe väikese stseeni sellest loost kirjutasin kunagi sinna nö liitumistaotluseks.
Mõlemad lood leiavad aset tuleviku USA-s, kus asustus on koondunud rannikualade hiiglaslikesse metropolidesse, Missisippist itta jäävad tohutud intensiivpõllumajandusalad ning Kesk-Lääs ja Kaljumäestik on nn kaitseala. Valitsus ja korporatsioonid püüavad seal taastada ökoloogilist tasakaalu. "Nurgatagune reisibüroo" peategelane Aymee jääb ühel päeval puhttehnilistel põhjustel tööst ilma ning peab endale uue sissetulekuallika leidma. Ta reageerib ühele kummalisevõitu töökuulutusele (kuna alternatiivid tunduvad veelgi vastuvõetamatumad), milles pakutakse tööd reisisaatjale ettevõttes, mis korraldab linnavurledele elamusreise Kaitsealale.
Väike katkend jutust siia lõpetuseks:
Harriet ja Kevin ootasid Aymeed baaris, kus nad olid harjunud ikka aeg-ajalt kokku saama. Oli nädalavahetus. Puhkepäeva varajasel õhtupoolikul oli baar veel võrdlemisi vähe asustatud. Vaikne muusika segunes siit- ja sealtpoolt nurgast kostuva jutusuminaga. Aymee astus väljast eredast sügispäikesest baari hämarusse ja peatus korraks, et võtta eest päikeseprillid ning puurida pilguga ümbrust. Ta märkas eemal leti ääres Harriet’i, kes talle sõbralikult viipas, ja seadis sammud sinnapoole.
„Hei!“ tervitasid sõbrad teineteist ja Aymeele said osaks kallistused. Ta tellis endale joogi ja võileivataldriku.
Harriet silmitses sõbrannat pealaest jalatallani.
„Mis sa vaatad?“ päris Aymee ja asetas ühe hooga pooltühjaks joodud klaasi letile.
„Sind, printsess, ikka sind!“ sõnas Harriet.
Aymee keeras end kohal ringi ja kummardas sügavalt. „Ja mida sa siis näed? Kuipalju see traavel auväärselt kohtunike kogult stiilipunkte võidab?“
„Haa! Ma lihtsalt püüan defineerida, mis sinu juures teisiti on, kui meie viimasel kohtumisel.“
Saabus võileivataldrik. Aymee istus tagasi baaripukile ja asus isukalt võileiva kallale. „Vabanhust,“ pomises ta täis suuga, „aha ma pohe hommihušt šaadig, mihagi šöön’d.“
„Mina tean, mis on teisiti,“ sõnas Kevin, kes samuti huviga Aymeed silmitses.
„Jah?“ ütlesid Harriet ja Aymee korraga. „Lase tulla!“ nõudis Harriet.
Kevin kehitas õlgu. „Noh, vähemalt mulle tundub, et sa oled kuidagi, kuidas seda nüüd öeldagi – nurgelisem.“
Aymee neelas võileivasuutäie alla ja võttis klaasist suure lonksu peale. Ta seedis Kevini hinnangut. Õigupoolest oli raske öelda, kas see oli positiivne või negatiivne tähelepanek. Või siis mitte kumbagi. Lihtsalt selline tunne.
„Mis mõttes nurgeline?“ küsis ta.
Kevin kirtsutas nina ja kortsutas kulmu.
„Ilmselt on see tingitud sinu punupatsist, roomiksaabastest ja armist su paremal põsesarnal,“ tähendas Harriet. „Jeerum!“ ta võttis Aymeel lõuast kinni ja pööras ta nägu rohkem laevalgustuse poole, et paremini näha peenikest roosatavat jutti, mis umbes pooleteist sentimeetri pikkuselt Aymee paremal põsesarnal silma all ilutses.
„Viis pistet ilma tuimestuseta,“ ütles Aymee, tõmmates oma pea vabaks. „Peaksid proovima, see mõjub värskendavalt.“
„Nurgeline jah,“ nõustus Harriet. „Ja kui järele mõelda, siis ka okkaline. Mitte väga, pigem mõnusalt…“ Ta võttis ootamatult Aymee parema käe oma pihkude vahele ja keeras ülespoole, valguse kätte tema peopesa. „Näed, ta on vahetanud arvutiklaviatuuri ja dokumendimapi kruvikeeraja ning kivikirve vastu.“
Aymee vaatas oma käsi ja kuidagi tundus tallegi, et nägi neid järsku uue pilguga: need ei olnud enam kontoris töötava tüdruku siidised, hästi hooldatud käekesed. Kadunud olid pikad, teinekord vigurmustritega kaetud küüned; ta oli nüüdki enne väljumist küüsi lakkinud, kuid lihtsa läbipaistva lakiga, mille eesmärk oli kaitsta, mitte esile tõsta; ta oli end jumestanud, kuid tagasihoidlikes toonides. Tema käte nahk oli sile, kuid siiski ei olnud võimalik lõplikult vältida mõnes kohas mõhnade teket. Ja mõnikord sööbis mustus naha sisse niivõrd, et puhtaks kulumine võttis mitu päeva.
Paar korda nädalas koormust saanud lihased olid maad andnud mitte just silmnähtavalt kosunud musklitele, kuid ise ennast peeglist silmitsedes oli ta pidanud tõdema teatud liiki soonilisuse teket. Ta tundis end sitkena. Võimalik, et ta nägi seda, mida tundis, mitte seda, mis tegelikult välja paistis. Nii mõnigi kord õhtul „kotile vajudes“ pidi ta tõdema, et tunneb oma kehas lihaseid, mille olemasolust tal aimugi ei olnud. Ka nüüd nautis ta tegelikult istumist natuke enamgi kui sööki-jooki.
Harriet lasi ta käe lahti. „Räägi meile kõigest!“ ütles ta õhinal.
„See on…“ korraga tundus raske sõnu leida. „Noh, selline teistsugune.“
Kuidas sa oskad kirjeldada tunnet, mis tekkib, kui seisad künkaharjal ja vaatad alla lohku, kus mööda tasandikku tormab mitmekümne tuhande pealine piisonikari? Kas juuksur ja jurist saavad aru sellest, mis tunne tekkib seda võimsat müra kuulates, tolmu ja higi haistes, maapinna värinat tajudes? Tunne, et tahaks kõigest jõust huilata? Alles siis, kui näed, et inimesed, kellele sa reisisaatjaks oled, seda teevadki, mõistad, et võibolla sa ei olegi peast põrunud. Või et tegelikult olete te seda kõik, omamoodi…
Kas sõbrad saavad aru sellest, et su oma käega lastud uluki kõri läbi lõigates, selle silmadesse vaadates ja seal elu kustumist nähes õpid elu kohta midagi senitundmatut – selle kirjeldamatut haprust? Kuidas selgitada neile, et kui oled loomast vere välja lasknud ja selle liha elusa lõkketule kohal küpsetatnud, siis oled ikkagi suuteline seda sööma ning selle suitsune maitse on parem kui peeneim restoraniroog, mida eales oled söönud? Peavad nad seda poeetiliseks liialduseks, kui räägid, et kõnnumaal masinast väljudes ja esimesi sõõme värsket õhku hingates on tõesti tunne, et pea käib ringi ja jalad on nõrgad? Ja miks on hommikul tõusva päikese kiirtes rohul sätendavaid kastepiisku vaadates selline tunne, et tahaks nutta ja naerda samal ajal ning paljajalu mööda seda jahedat rohuvälja joosta, joosta, joosta.
__________________________
PS. Raul pidas oma lubadust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar