Väike isutekitaja siia kah:
Auditeeritava
kaubalaeva dokkimine esmaspäeva hommikul kell 0747 oli saatuse irve. Colin
Thyne, Neymari-nimelise kolkamaailma transiitjaama, rahvasuus Viiendaks Rattaks
nimetatud orbitaali turvaosakonna juhtaudiitor, oli tõtanud oma eluruumidest
tööle. Ta ei saanud endale lubada harjumuspärast hommikust tunnikest, mille
jooksul vaadata üle kõik „tulekahjud“ ja tegemist tahtvad ülesanded. Selle
asemel haaras mees joonelt töövahendid ja kiirustas kohvimasina juurde.
„Hommikust,
Colin!“ hõikas Eric Deschanel kahe klaasseina vahele surutud kohvinurgast, kus
ta traditsiooniliselt mõned minutid pärast kella üheksat suurest automaadist
endale väikese tassi kohvi võttis. „Oled sa täna väga hõivatud?“
Colin mõõtis
vaikides pilguga ülemust ja asetas vastamise asemel toeka, kaanega suletava
topsi kohvimasina alusele. Ta valis musta kohvi suurusega 3XL.
„Ega ma siin üldiselt
oma vaba aega veetmas käi,“ ütles ta seejärel.
„Ah-soo!? Ära sa
märgi…“ kostis Deschanel ja lasi kuuldavale oma heledahäälse naeru, mis
esimesel korral (Tegelikult ka kahekümne
esimesel, mõtles Colin) pani inimesi pead pöörama ja nii mõnegi kulmu
imestunult kerkima. „Vaata, meil on see probleem, et Lek läks pensionile.“
„Olen märganud
jah,“ ütles Colin. Vana Nuuskur oli olnud Viienda Ratta auditiosakonna tõeline
veteran. „Muidu ma siin ilmselt nälgas moega enne dokkidesse jooksmist endale kohvi
ei lahmaks.“
„Aaa… Sul on mingi
laev või asi tulnud?“ tegi ülemus mõtlikku nägu.
Colin vaatas
kella. „Stonehenge’i alus, see va „Nicolay Weschel… Wezcil…“ Ptüi! Mingi vesilokk see oli. Igavene kolakas
kaubalaev. Ma mõtlen, et me polegi vist nii suurt näinud viimased pool aastat.
Neljapäeva õhtul hüppasid Spoti-poolsest urkest sisse. Pidid jõudma alles täna
lõunaks, kuid on ilmselt tublisti hagu andnud – sindrinahk on juba kohal.“ Ta
võttis täis topsi, tõmbas hea sõõmu kohvilõhna ninna ja keeras kaane peale.
„Mis sul mureks? Ma peaksin juba tegelikult seal olema, aga tead isegi – suur
kiire möödas, siis on aega küll.“ Ta astus paar sammu tagasi ja toetas end
sissepääsu juures vastu klaasseina serva.
Deschanel noogutas
peaga tema selja taha. Colin pööras ringi ja vaatas üle kontori. Viies Ratas
oli tegelikult vaatamata asukohale Võrgustiku piirialal päris suur kosmosejaam,
kuid turvaosakonna ühe osana toimiv auditeerimisüksus oli surutud võrdlemisi
kitsastesse oludesse. Madalate riiulitega oli kontori keskpõrand jagatud kokku
kümneks tööboksiks, mõned klaasseintega eraldatud ruumid (teiste seas
Deschaneli kabinet ja nõupidamiste ruum) olid seinte ääres. Neid oli koos
sekretäride ja ülemusega kokku seitseteist hinge. See oli parasjagu niisugune
hulk inimesi, kes töötades, suheldes ning ringi liikudes tekitasid üpris
korralikku lärmi ja saginat. Keset seda kõike seisis nõutul ilmel ringi vahtiv
noorem mees.
„Uus poiss…“
tähendas Deschanel.
„Ja-aah?“ Colin
kergitas küsivalt kulmu ja võttis lonksu kohvi.
„Ega siin suurt
muud olegi, kui et tuleb temast audiitor teha,“ ütles Deschanel ja asetas käe
Colinile õlale. Ülemusel oli kombeks trügida teiste personaalsesse ruumi.
„Jõudu tööle…“
tähendas Colin. „Sulle.“
Deschanel jätkas
samaaegselt tema märkusest välja tegemata: „Võtad aga oma ammendamatust
varasalvest teadmisi ja annad need ilusasti talle edasi.“
„Ja nii lihtne
ongi?“ Colin võttis järgmise lonksu kohvi.
„Ei, Colin,
tegelikult on see oluliselt keerulisem,“ tähendas Deschanel. „Seepärast ma seda
ise ei teegi, saad ju aru? Pole tarvis noort inimest kohe esimesel päeval ära
rikkuda.“
„Hea, et sina seda ütlesid!“
„Tule, ma teen
teid tuttavaks!“ Deschanel surus end Colinist mööda ja kappas uue poisi suunas
ise vaba käega laialt lehvitades.
Neetud!
Colin võttis veel ühe lonksu kohvi ja läks siis ülemusele järgi.
„See on Orlando
Carvalhal, meie uus audiitor,“ ütles Deschanel tutvustuseks.
Colin sirutas käe.
„Colin, Colin Thyne, juhtaudiitor siin selles urkas.“
„Tere hommikust,
hr Thyne,“ lausus noormees vapralt ja surus talle ulatatud kätt.
„Colin võtab enda
kanda sinu esmase väljaõppe,“
tähendas Deschanel ja kortsutas Colinile kulmu. „Et kõik meie eesrindliku kosmosejaama protseduurid ja
peensused sulle ilusasti selgeks saaksid.“
Tänan
väga! Colin manas näole pingutatud naeratuse. Kui pilgud
suudaks tappa, siis olnuks Deschanel ilmselt juba ammuilma sõelapõhjaks tehtud,
põhjalikult ära nülitud ja orbitaali regeneratsioonisüsteemi suunatud.
„Okas,“ ühmas
Colin. „Läksime siis! Mul on üks laevakolakas inspekteerida.“ Lõppude lõpuks
polnud see ju uue poisi süü, et ta suutis tööle sattuda võrdlemisi ebasobival
ajal. Või noh... tegelikult ikka oli ka, sest ega keegi teda ju relva
ähvardusel ei sundinud.
Ta viipas käega ja
seadis sammud väljapääsu poole ning Orlando Carvalhal püüdis tal kannul püsida.
„Too ta elusalt
tagasi!“ hõikas Deschanel neile järele.
Mida
iganes... Colin tegi Deschanelile üle õla žesti, mis sisaldas
õieli aetud keskmist näppu.
Ukse juures pidi
ta teed andma vibalikule kujule, kes tõukas hõljukkäru, millele oli kuhjatud
erinevaid mõõteriistu.
Mees viskas kiire
kõrvalpilgu Colinile ja Orlandole, tegi veidra grimassi ja pahvatas:
„Töllmokast kollanokaraibe siia lahti lastud!“ Ta virutas jalaga vastu käru.
„Persse! Oh kurat küll! Fakk.“
„Hommikust ise ka,
Tony!“ hõikas Colin üle õla, asis suuri silmi kärulükkajat jõllitama jäänud
Orlandol hõlmast kinni ja sikutas ta enda järel koridori.
Tonyks kutsutu
eemaldus juba kühmu tõmbunult ja omaette pomisedes. Uks nende vahel sulgus
automaatselt, lõigates läbi võimaliku suhtlemise.
„Mida põrgut see
pidi tähendama!?“ sai Orlando viimaks sõna suust, kui nad mööda koridori edasi
liikusid, jõudmaks lähima vertikaalini, mida mööda sai kosmosejaama keskteljeni
laskuda.
„See oli meie
ETS-tehnoloog Tony
Blake,“ vastas Colin laia muigega.
„Mis talle sisse läinud
on!?“ Orlando oli tõsiselt ärritunud. Ta nägu tulitas pahameelepunast ja kogu
arglik ettevaatlikkus oli kui käega pühitud.
„Ei midagi. Tal on
Tourette’i sündroom.“
„Misasi?“
„Tourette, mees!“
ütles Colin ja rehmas käega justkui öeldes, et kes siis ometi Tourette’i ei tea?
Nad pöördusid
laiemasse koridori, milles sebis ringi suurem hulk inimesi. Colin hüppas käigu
pealt laisalt kulgevale liikurile, mis vedas inimesi ja pagasit. Orlando nägi
kurja vaeva, et tal kannul püsida.
„Kas sa pole
kuulnud Tourette’i sündroomist?“ päris Colin ja kui Orlando pead raputas, siis
jätkas: „See on sihuke seisund, millega kaasnevad niinimetatud sund-tõmblused.
Enamikel puhkudel avalduvad need mingites näomoonutustes, näiteks silmade
pilgutamine või siis käte-jalgade liigutused. Ta ei saa sinna ise suurt midagi
teha… Hea küll – tegelikult saaks kah, kuid rohtude võtmisel on oma kõrvalmõjud
ja oma aju kallale ei taha ta põhimõtte pärast kedagi lasta. Nii et need
grimassid, mis ta tegi, ei olnud mõeldud mingil määral otseselt sinu pihta!
Noh, ja Tony puhul lisandub sellele veel haruldasem asi: ta puistab üsna
räigeid repliike…“
„Kas see on nali?“
Colin patsutas
noormehele õlale. „Sugugi mitte.“
„Mis te ütlesite,
et ta nimi oli?“ küsis Orlando, kui oli natuke aega kuuldut seedinud.
Nad jõudsid
vertikaali lähedale ja Colin astus liikurilt maha. „Tony,“ ütles ta pika
sammuga edasi liikudes. „Tony Blake, ta on päritolult iirlane, tead, Maalt
tulnud.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar