laupäev, 22. veebruar 2020

Igal pool on parem kui kusagil mujal

Pilt pärit Raul Sulbi postitusest FB Ulmegrupis
(https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10157848419548360)
Mike Suoar (tegelikult Mihkel Sooäär, aga eks keskmine anglokeele pruukija võib end ära vigastada üritades eestikeelseid ja -meelseid nimesid välja hääldada) on jäänud ilma oma ustavast laevast "Fat Lady" ja tublist meeskonnast, kellega koos vapralt esimese teadaoleva laevameeskonnana elusalt ja tervelt läbi ussurke ning tagasi põrutati. Transpordi Gildi turvateenistuse ja ÜRO planeedikaitsega vägikaika vedamise ebameeldiv tagajärg on see, et ta peab nüüd oma päevi mööda saatma Veenusel kaevanduskorporatsiooni süstikupiloodina. Töö on töö ja Mike hindab ülekõige suhteliselt muretut rutiini, kindlat sissetulekut ja püüab oma pea madalal hoida. Võibolla õnnestub mõne aastaga piisavalt säästa, et Maast ja päikesesüsteemist ning siinsetest jamadest kaugele ära saada? Loomulikult ei lähe asjad lihtsalt.

Keegi kuskil ütles, et Veenus on tänasele ulmekirjanikule kehv (või oli see igav?) koht, sest seal ei ole ju midagi huvitavat, keskkond ei võimalda suurt midagi jne. Noh - ma siis mõtlesin, aga mis oleks kui Maal on niivõrd kapitaalne jama, et isegi Veenus tundub täitsa OK alternatiivina...?

Väike tekstikatke ka esimese peatüki algusest:

"Mike Suoari igapäevarutiin oli lihtne.

„Sa ärkad üles, sööd kõhu täis, kasid end puhtaks ja istud süstiku kabiini,“ seletas ta. „Päevane vahetus tuleb pardale, sa teed läbi lennuohutuse instruktaaži ja hüppad seejärel alla.“

„All“ tähendas Veenuse tiheda atmosfääri ülakihti, kus „hulpisid“ hõljukplatvormid, millest omakorda ulatusid alla planeedi pinnani „väädid“ – tõstukite ja liftide šahtid. Seal „päris all“ toimus usin süsihappegaasi varumine, mida kuiva jää kujul transporditi peamiselt Marsile, kuid kasutati osaliselt ka esimeses Lagrange’i punktis Veenusele jääkilbi ehitamiseks, et vähendada planeedile jõudva päikesekiirguse hulka. Hullumeelsena näiv unistus, et võibolla ühel ilusal päeval suudetakse see põrgukatel muuta millekski ligilähedaseltki elukõlbulikuks. All toimus muidugi ka teisi asju – rajati kaevandusi, teostati teaduslikke uuringuid, kuidas oleks võimalik kiirendada planeedi „laiska“ pöörlemist või genereerida muude meetoditega magnetvälja, mis oli teiseks peamiseks maasarnastamise eelduseks. Tegelikult oli terve Veenus muutunud mingiks sürreaalseks sipelgapesaks, kus toimus meeletu siblimine.

„Kas pole mitte tore mõelda, et me aitame maailma paremaks muuta?“ küsis Mike sarkastiliselt."

Tema uus abipiloot Calum McEntire noogutas vaikides. Calum oli noor mees, dokumentide järgi kahekümne viiene, kuid Mike kahtlustas, et tegelikult oli ta vaevalt kakskümmend täis. Mitte et see kuidagi oluline olnuks, igaüks võis siin olla täpselt nii vana, kui soovis, ja see polnud kellegi teise asi. Päeva lõpuks oli tähtis, et su töö oleks tehtud, et sul oleks mingi tulemus ette näidata, sest muidusööjaid ja põhulõugasid ei hoidnud keegi palgal. Noh – võibolla mõned täispuhutud keskastmejuhid välja arvata…

Mike ohkas. Millegipärast tundus talle, et Calum oli selline ei-mingit-jama tüüp, kes võtab kõike natuke liiga tõsiselt, natuke liiga sõna-sõnalt, kes on vabalt võimeline kirjutama jaama laevastikuülemale ettekannet, kui Mike peaks süstikuga sooritama mõne improviseeritud manöövri, mis pole päriselt määrustikuga kooskõlas. Isegi kui see päästaks kõigi, kaasa arvatud Calumi enda elu.

„Süstiku meeskonda kuulub veel lisaks piloodile ja abipiloodile mehhaanik ja mehhaaniku abi,“ selgitas Mike edasi. „Mehhaaniku abi on ühtlasi reisisaatja, sest siin on iga kuupsentimeeter arvel.“

Mike ja Calum seisid rohmaka masina juures, mis oli ankurdatud Veenuse orbiidil tiirleva Akenomyōsei-nimelise orbitaali logistikasektsiooni dokkides „angaari“ ehk õhulüüsi, kust algasid ja kus lõppesid selle lennud. Akenomyōsei oli tüüpiline orbitaal, mida ehitati ümber kesktelje ja sellest hargnevate lisatelgede – ratas ratta kõrval, kohal, all ja vahel, meenutas see distantsilt vaadates veidrat hammasrataste kogumikku, mis oli pidevas segiläbi erisuunalises pöörlevas liikumises.

Kõik see, mida Mike oli jaapanlaste opereeritud orbitaali juures põlanud ja eelistanud vältida oma möödunud elus, tagas talle nüüd võimaluse vaikselt, pead madalal hoides rutiinselt päeva õhtusse tiksutada. Polnud vaja muretseda ÜRO ega Portaalide Transpordiameti turvateenistuse pärast. Palk, mida Neo Performance Materials oma süstikupilootidele maksis, polnud küll selline, mis kedagi rikkaks teinuks, kuid tal oli katus pea kohal, toit laual ja kuu lõpuks jäi veidi krediiti ülegi. Ja mis peamine – ta jäeti rahule.

Kogu lend orbitaalilt väljumise (või naasmise) ja maandumise (või õhkutõusmise) vahel läbiti kaaluta olekus.

„Vastik, aga sellega harjub,“ kehitas Mike õlgu. „Enamik kaevuritest on sellega harjunud. Kollanokad ja ametnikud, kes oma nina ülearu tihti orbitaalilt välja ei pista, kipuvad teinekord oksendama, kuid selle pead sa ära lahendama oma skafandris. Usu mind – sa ei taha okset süstikus ringi lennutada. Sama kehtib muude kehavedelike kohta: peldik on küll olemas, kuid selle kasutamine on kaaluta olekus tungivalt mitte soovitatav… Nii et pikast pidamisest on kasu.“

Calum vaatas Mike’ile otsa. „Ja mis siis, kui see ikkagi juhtub?“

„Ma võin sulle anda apteegi kontakti, mis müüb täiskasvanutele mõeldud mähkmeid…?“ sõnas Mike talle silma vaadates ja kehitas uuesti õlgu. „Viimast venda, kes suvatses kiivri peast ära katkuda, enne kui oksele hakkas, pole mina enam näinud.“

„Mis mõttes?“ oli Calum segaduses.

Mike lõi käega. „Tule, ma näitan sulle seda tünni seestpoolt…“ Ta võttis kaelas rippuva keti otsast väikese võtme ja kõndis süstiku esiotsa poole. Tegelikult ei näinud ta enamikku neist inimestest, kes alla suundusid, enam kunagi. Vähe oli neid, kes tagasi üles tulid, ja süstikuid oli terve eskadroni jagu, „püsikliendid“ jagunesid nende vahel ära ning milleks vaevata end nägude meelde jätmisega?

Calum tuli Mike’ile järele. Ta proovis veerida tähti süstiku küljel. „T… T… U…? TJUNN…? Tiinn? Mis täht see on?“

„Tünn!“ ütles Mike muiates. „See tähendab tünn, vaat, suur anum... See on eestikeelne sõna.“

„Mis keel see niisugune on?“ küsis Calum.

„Minu emakeel,“ vastas Mike.

Calum avas juba suu, et küsida järgmine küsimus, kuid mõtles siis ümber ja noogutas lihtsalt.

„Sa tuled otse Maalt?“ küsis Mike. „Mina sündisin Uus-Meremaal, Eesti pagulaste kogukonnas… Aga kui ma olin mingi kaksteist või nii, siis pidi mu pere sõja jalust evakueeruma. Oleks võinud minna kuhugi kaugemale, ma ei tea? Näiteks Alfa Centaurile, kuid meil polnud selleks raha. Nii jäime Marsile toppama…“

[1.ptk Kõrgelt kukkumine]

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kaanepilt: Marge Nelk  Ja vahepeal ilmus ka Indrek Hargla poolt koostatud kogumik "Eesti nõid", kus teiste vahvate nõiajuttude hul...