Maailm ja mõnda

Thessa (pildi autor Hanna Liisa Rüütel)

Ilmavalgust on näinud romaan "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist". Tegelikult juba 4 nädalat tagasi.

Alguses oli jutt. Sama pealkirjaga. Ilmunud Reaktoris (saab täitsa vabalt siit lugeda: http://ulmeajakiri.ee/?jutt-enesevaarikusel-pole-sellega-mingit-pistmist) ja natukene teistsugune kui nüüd paberil ja nende kaante vahel. Siin on mõned asjad välja visatud ja teised juurde lisatud.

Illustratsioonid... Kõik sai alguse sellest, et Hanna Liisa joonistas minu kirjelduse järgi üles Thessa. Tal oli ilmselt mingi päev veits igav...


Maailm on tegelikult seesama, mis on rohkem või vähem tuttav sipelgalõvi ja vihma nimede lugudest. Õigupoolest kui on tahtmist end natuke sellega kurssi viia, siis võib päris hea koht alustamiseks olla lugu "Pimesi hüpates". Leitav nii samanimelisest kogumikust kui jällegi soovi korral Reaktorist (http://ulmeajakiri.ee/?jutt-pimesi-hupates).

Kusjuures need jutud ei ole mingi kohustuslik lugemine, et käesoleva romaani maailmast sotti saada. Seesinane on ikkagi täitsa omal jalal püstiseisev asi. Mõtlesin lihtsalt ühe üldise maailma kontseptsiooni märkuse peale: siin pole tulnukaid.

Viies Ratas (pildi autor Hanna Liisa Rüütel)

Jaa - on tähelennud, on maailmad, milles on Maa-väline elu, kaasa arvatud intelligentne elu. Aga kogu see lõngakera hakkas hargnema ühest sellisest mõttest: mis siis kui "tulnukad" ongi seal kuskil, kuid nad on pea äravahetamiseni sarnased meiega siin. Ehk siis inimesed on üle Linnutee laiali. Jah, natuke või rohkem teistsugused oma väljanägemiselt, kuid geneetiliselt ometi ilmselgelt inimesed. Mitte teine liik, vaid pigem teine rass. Ei mingeid rohelisi või halle, suurte silmade ja peade ning kolmesõrmeliste kätega mehikesi lendavatel taldrikutel. Et mismoodi siis asjad edasi arenevad?

Kui kõigi nende juttude peale mingit ajatelge hakata üles ehitama, siis see võiks olla järgmine:

1) "Pimesi hüpates"
2) "Kadunud ja leitud"
3) "Nurgatagune reisibüroo"; "Kui udu hajub" ja "Järgmisel suvel on meil hobuseid tarvis" (see viimane on näinud ilmavalgust Reaktoris)
4) "Lõpp ei tule enne kui Paks Daam laulab" ("Täheaeg 16")
5) "Kasutusvalmis"
6) "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?"
7) "Vihma seitse nime"
8) "Eneseväärkikusel pole sellega mingit pistmist"
8.2) "Archipelago" (working title - work in progress)

Ehk siis need viimased on ka ajaliselt kõige kaugemal tulevikus. Siin on palju-palju nö tühja ruumi, kirjeldamata ajaetappe ja mis kõik veel. Selle maailma "ehitamine" ei käi mingi suure projektplaani alusel, vaid pigem nii, kuidas parasjagu mulle endale huvitav tundub.

Kaks asja, mis ma unustasin õigel ajal kirjastajale saata:

Pühendus

Kõigepealt juhtus nii, et Tanel ütles mulle: „Ära muretse, sa oled nüüd koos meiega! Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist...“

Ja mingi aeg hiljem ütles Tiit Raud, et võiksin raamatuid kirjutada.

No vot siis.

Tänuavaldus:

Minu perekond on olnud toetav ja armastav. Isegi arvestades asjaolu, et raamatute kirjutamine pole just selline kõige tüüpilisem hobi.

Sugulased, sõbrad-tuttavad-kolleegid, kes on harjunud või siis üllatusega avastanud, et ma kirjutan: aitäh, et olete märganud hästi öelda.

Minu sügavaim tänu lugejatele. Ma olen liigutatud senisest positiivsest vastuvõtust.

Eva – kui ikka kirjastaja küsib, kas mul midagi avaldamiseks on, siis kuidas ma saan ära öelda! Jaanipäevaks püüan valmis teha... Kõik, mida tean tähtsast eesti keele sõnade järjekorrast mina, nõuab ikka hoolikat sättimist. Sa oled sundinud mind asju paremini tegema. Ja see on hea!

Andri, Astra ja Metsavana: tänan meenutamast, et ma ikkagi ei peaks mingit päris sitta ka kokku kirjutama.

Seesinane asi oli algusest peale mõeldud ühe seiklusjutuna :)


PS. Mis ma nelja nädala jooksul olen (taas)avastanud - jõle raske on mingeid mõistlikke pühendusi raamatule kirjutada...