Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist

Kaanepilt: Markus Härma

Ja läkski trükikotta! Varsti hästivarustatud raamatupoodides.

Väike isutekitaja ka siia:

„Sa vahi seda värki, Leathercord!“ Alyana lisas mingi võõra (ilmselt oma emakeelse) sõna ning lasi laterna valgusvihul aeglaselt liikuda üle vaatepildi meie ümber.

Suuremat osa koopast täitis järv, millesse laviin meid paisanud oli. Kitsas kaldariba, millel seisis telk, kujutas endast väikese kaldega nõlvakut, mis lõppes püstloodis kerkiva müüri ees.

„Kas see vastab sinu ettekujutusele sellest, mis siin olema peaks?“ küsisin, valgustades müüri meist vasemal, kus paistsid korrapäratu kuhjana ülespoole kerkivad kaljurahnud. Need olid ülalpool kokku varisenud ehitise rusud. Võib-olla saaksime sealtkaudu üles ronida?

Alyana juba liikuski sinnapoole. „Ei, Leathercord!“ hüüdis ta mulle üle õla, pannes koopasisemuse kaikuma oma madala häälega. „See ületab ka kõige metsikumad ettekujutused, mis mul iganes olid!“

„Hei, pea kinni!“ Järgnesin Alyanale. „Kuhu sa minna kavatsed?“

Ta peatus ja osutas laternaga rusuhunnikule ja seejärel ülespoole, kust paistsid koopaseina süvendatud terrassid, sambad, tunnelisuudmed.

„Sa nagu mõtled, et pärast seda, kui oleme teinud sajandi, h’eqo! – aastatuhande… Võib-olla kogu inimkonna ajaloo kõige suurema avastuse, siis ma jään siia telki istuma!?“ Ta vaatas mulle otsa, seistes keset kiirenenud hingamisest moodustunud aurupilve. „Unista edasi!“ Ta keeras ringi ja hakkas üles ronima.

Muidugi, kes tahaks ajaloo suuravastuse künnisel tuletada meelde selliseid pisiasju nagu puuduv side, vähene toidutagavara, lõikav külm, mägede aluses koopas lõksus olek, tõdemus, et ilmselt pidasid su kaaslased sind surnuks…? Viimane oli saatus, mis võis hõlpsalt neid endidki tabada.

„Meil on vaja mingit plaani!“ hüüdsin talle järele.

Ta peatus uuesti. „Mis sa seletad?“

„Ma ütlesin, et meil on vaja mingit plaani!“ vastasin. „Et nagu mis siis saab, kui keegi meile siia sama teed mööda järele peaks tulema? Kuidas me siit välja pääseme ja umbes nii…“

Ta kehitas selle peale õlgu ja ronis edasi. Paistis, et see läks tal palju ladusamalt, kui võinuks arvata.

„Tuled sa juba?“ hõikas ta viimaks mulle ülevalt servalt. „See siin on igatahes vaatamist väärt!“

„Oota seal!“ hüüdsin vastu. „Ma lähen ja toon varustuse.“ Või siis pigemini selle, mis varustusest on järele jäänud.

Kraapisin kivikilluga müürile lühikese sõnumi, et oleme elus ja läksime väljapääsu otsima. Seejärel ronisin ettevaatlikult üles Alyana juurde. Kui sul tuleks ronimine välja sama hästi kui oraval, siis oleksid sa ilmselt alpinist, mitte planetoloog… Kellelgi pole tarvis murtud kodaraid!

* * *

Teckland Leathercord on kolkaplaneedi väikeses ülikoolis töötav teadlane. Vähemalt näib see nii kõigile, kes teda teavad, kuni päevani, mil tema naine tapetakse ja ilmselge süüdistatavana on kohtu all ei keegi muu kui Teckland Leathercord. Järgnevates sündmustes on oma osa kosmoseseiklejatel, pearahaküttidel, palgamõrvaritel, teistel Linnuteel Maal "lähinaabrust" asustavatel inimliikidel, suurkorporatsioonidel, mis tegelevad võidurelvastumisega ning nii mõnelgi inimkonna unustusse vajunud minevikupäevade veidrusel.