esmaspäev, 4. aprill 2022

Puruks ja pool ringi tagasi

 

Kaanepilt: Liis Roden
Kaanepilt: Liis Roden
Aprillis 2022 näeb ilmavalgus minu teine autorikogumik "Puruks ja pool ringi tagasi".

Arvustused Goodreadsis: https://www.goodreads.com/...

Kogumik sisaldab lugusid aastatest 2013 – 2022. Need lood toimuvad maailmas, mida nimetatakse Gildi võrgustikuks, mis siitsamast, lähituleviku Eestist ulatub kaugete tähesüsteemideni. Autor kutsub lugeja kaasa rännakule läbi lumiste Kõrvemaa metsade, üle Colorado tühermaa, Veenusele ja Saturni kuudele ning kaugetesse ja kummalistesse maailmadesse, kuhu inimkond on sajandite möödudes laienenud. Osa materjale on varem ilmunud Täheaja kogumikes ja võrguajakirjas Reaktor, osa on kirjutatud selle kogumiku tarbeks.

Kogumiku sisukord:

  • Loomulik kadu
  • Järgmisel suvel on meil hobuseid tarvis
  • Lõpp ei tule enne kui Paks Daam laulab
  • Igal pool on parem kui kusagil mujal
  • Puruks ja pool ringi tagasi
  • Puhtalt pääsenud

Mulle väga meeldib üks tuleviku ajalookirjutaja ja filosoof, Eric Hollister, kes arutleb 25. sajandil selle üle, mida inimkond õigupoolest tähtedelt otsib. Ressursse, eneseteostust, eluruumi, vabadust, võimalust elada isikliku parima äranägemise järgi, seiklusi, vastuseid elu põhiküsimustele. Võimalik, et vastuste asemel, mida loodame leida, tekkib avastuste lisandudes hoopis uusi küsimusi. Erinevalt skeptikutest arvan (loodan siiralt) tõesti, et inimkond ühel päeval läheb. Tähtedele. Jah, see eeldab seninägematuid teadus-tehnoloogilisi hüppeid (nagu eeldasid ka ookeanide ületamiseks kõlbulikud laevad, kuid mindi juba tuhandeid aastaid varem ka lihtsate paatide ja parvedega); see eeldab valmisolekut ületada oma hirme (nagu eeldas ka purjetamine Indiasse üle ekvaatori keeva vee, vastu hirmuäratavatele koletistele, teisele poole maailma serva); vaja on valmidust leppida inimeste hukkumisega selle nimel, et näha „silmapiir taha“ (nagu on märga hauda, kõrbeliiva, uudismaade avarusse, džunglisügavusse ja isegi kannibalide kõhtu kadunud sadu ja tuhandeid); aga ma usun, et minnakse, kui selleks on vähegi võimalus.

Täna mustas öötaevas Suurt vankrit, Põhjanaela ja Linnuteed seirates tunnen ma hinges tohutut kadedust, et ma ei ole sündinud ajal, mil tähelennud on sama tavalised kui tänased laeva- ja lennuühendused. Fantaasia on täna see, mis aitab need piirid ületada. Miks ei võiks olla nii, et kui me suudame tähelende endale ette kujutada, siis on need ka teostatavad?

„Kõik need suured väljakutsed, mis me arvasime endi ees seisvat, osutusid tagantjärele kõigest meie ajaloo teise peatüki lõpu pinnavirvendusteks. Õigus oli neil, kes ütlesid, et tuleb ehitada laevu, kosmoselaevu.” Eric Hollister (AD 2451)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kaanepilt: Marge Nelk  Ja vahepeal ilmus ka Indrek Hargla poolt koostatud kogumik "Eesti nõid", kus teiste vahvate nõiajuttude hul...