Vihma seitse nime

Vahelduva eduga hoian ma ikka pilku peal keskkonnal Ulmejutulabor ja mingi umbes augusti või septembri paiku 2013.a. hääletas sealne kirjutajaskond kuu teemaks "Nuttes vihmas". Eks ta selline natuke emotsionaalne teema oli, kuid millegipärast köitis minu jaoks tähelepanu.

Pildi autor: Luule Lille
(Reaktori lahkel loal)

Kuidagi sobilik tundus ulmejutu jaoks motiiv, et mingi seltskond läheb kuhugi ja seal sajab peaaegu lakkamatult vihma. Nii sündiski jutt "Vihma seitse nime", mille tegevus toimub enamikus ookeaniga kaetud planeedil Yellowstone, mille ainus elamiskõlbulik mandriala kujutab enesest tegelikult hiiglaslikku kraatrit. Seal üleval, Harjal, sajab lakkamatult, sest niiske õhk tõuseb merelt tulles üles ja veeaur kondenseerub vihmaks. Sisemaal, mis jääb valdavalt allapoole merepinda valitseb rohkem või vähem kuivus, sest üle Harja tulev õhk on juba veest "tühjaks väänatud". Ja mis imelisi loomi seal küll elada võiks?

Kui lugu oli valmis, siis oli selge, et sellega laborisse, kus on 3000 sõna tinglik piir ees, ei passi minna. Oleks siis, et sai natuke rohkem, aga mul "tööõnnetusena" tuli ikka kohe kuus korda rohkem. Noh, mõtlesin siis, et mis Reaktori mehed kostavad. Kosteti, et vist ikka pikavõitu tõesti... Las siis olla. Küll jõuab sellega midagi ette võtta.

Aga üllatus missugune - Reaktor hoopis võttis ette ja keevitas kogu teksti 2014. jaanuarikuisesse numbrisse. 

Võibolla olgu asjakohase õiendamisena öeldud, et ma ise pole sõjaväes ajateenistust läbinud. Kõige ligilähedasem kogemus oli laserpüssiga sügiseses võpsikus sõjamängude mängimine, mis mõjus päris masendavalt se's mõttes, et surma saamine tuli kangesti ruttu. Sõber, kes oli ka mõnda aega palgaline kaitseväelane ja missioonisõdur, aitas täpsustada, et pataljon olla ikka suurem asi kui kompanii. Aga paraku selles versioonis, mis ma toimetusele edastasin, jäid mõnda kohta vead sisse...