Kes varju püüab

2016.a veebruarikuine Reaktor on võtnud avaldada jutu "Kes varju püüab". Selle tegevus kulgeb peaasjalikult Londoni Gatwicki lennujaamas ja märksõnadena olgu nimetatud paralleelmaailmad, aeg-ruumi umbsõlm ja natuke urgitsemist epistemoloogia (filosoofia osa maakeelse nimetusega tunnetusteooria) kallal.
Katkend:

"Ma tõesti ei tea, kuidas peaks reageerima sellele, kui tühjast kohast tekkib sinu ette luust ja lihast inimene. 

„Saast!“ pahvatasin ma umbes enda kasvu mehele otsa koperdades. „Vabandust...“ Mees keeras ringi ja mul jäid sõnad kurku kinni. Ma vaatasin otsa iseendale. 

Jah – ma saan aru küll, kuidas see kõlab. Mina ja mu veidrused. Võibolla ma ikka päriselt ei näinud seda, mida ma arvasin end nägevat. Mõistus mängib vingerpussi ja nii edasi.

„Saast...“ pomises ta (pomisesin mina, selle teise suuga?).

Tal olid seljas vormiriided. Nagu lennujaama töötajal. See neoontooni vest, mis teeb pikal vaatamisel silmadele haiget. Midagi oli tal käes. Midagi vilksatas ta avanenud vestihõlmade vahelt. Vaatasin seda.

Koos minupoolse taipamisega, mis tal seal oli (Oh, saa-aaaast!!!), taipas tema, et ma tean, saan aru, mis toimub.

„Appi-iii....!“ jõudsin ma karjuda, enne kui ta end õhku lasi. 

Mind tabas lisaks meeletule löögile ja kuumusele veel midagi ebamäärast, mis tundus hetkeks pehme, soe ja niiske. Aga võibolla on soe ja niiske hoopis see iseenda puruks rebenemisega kaasnev tunne?"