 |
| Allikas: https://vignette.wikia.nocookie.net/runescape2... |
Igatahes on see üks (minu meelest) ilus, pühademeeleolust ja kuskil tuubis nähtud filmitreilerist inspiratsiooni saanud jutuke, mille sünnil oli kunagi aastaid tagasi roll ka minu kahel tütrel, kellega me arutlesime teemal, mismoodi võiks õnnestuda hambahaldja kinni püüdmine. Tolle hetke idee sai salvestatud ühte faili ja kuluski nüüd marjaks ära...
Väike isutekitaja ka siinkohal:
"Mida sa teed kui sinu juurde tulevad kolm päkapikku ja teevad sulle ettepaneku, millest sa tead, et peaksid keelduma, aga – saast küll! – sa ei saa, sest sul on nii meeleheitlikult vaja seda, mis nad vahetuskaubaks pakuvad? Loomulikult on see retooriline küsimus! Võibolla lööd sa risti ette kui juhtud olema sellest sektist, võibolla sülitad kolm korda üle vasema õla, kui too värk juhtub olema sulle rohkem meeltmööda. Mida iganes. Igal juhul inimene, kel vähegi aru peas on, mõtleks ilmselt vähemalt sekundi murdosa järele võimalike tagajärgede üle ja noh – arvatavasti teeks tehingu ära."
....
Sel reede hommikul aga tuli mulle klient varakult – juba kell kümme-viisteist. Ma vaevalt sain end leti taga sisse seatud kui see tüdrukutirts pläraki! ukse lahti lennutas, nii et mu pronksist, Norra mägihaldjate poolt sepistatud uksekell oleks peaaegu keti otsast minema lennanud. Tüdruk tuli pika sammuga otsejoones leti juurde, mitte ei jäänud kuhugi riiulite vahele kondama, kus ma oleks pidanud Ferdal laskma tal silma peal hoida. Ferda tegi lihtsalt korraks ühe oma kaheksast silmast lahti, nühkis siis oma vasema esijalaga oma karva kasvama kippuvaid lõugkobijaid ja pani silma jälle ilusti kinni tagasi. Ausõna ma ütlen – see ämblikurajakas on laisaks läinud! Poleks mul siin teemat stiilis hiired-hukas-ja-rotid-raisus, siis ma ilmselt… Hea küll, tegelikult ei leiaks ma kuskilt mujalt ühtegi teist nii nutikat linnutapikut.
„Tervist!“ teatas tüdruk mu leti ette seisma jäädes.
Minu parima arusaamise kohaselt peaksid sellises vanuses lapsed niisugusel kellaajal koolis olema. Selle kohta on mingi seadus, kui ma ei eksi. Isegi meil siin…
„Jõudu,“ ütlesin ja sulgesin poolenisti arvutikaane. „Mida saan preili heaks teha?“
Tüdruk lükkas ette jäänud salli natuke kõrvale ja võttis kirjust riidest õlakotist välja vana liitrise pudeli ja asetas selle minu ette letile. „See ei tööta!“ teatas ta mulle. „Teie haldjalõks ei tööta!“
Ta vaatas mulle otsa oma suurte tumedate raamidega prillide tagant. Suured pruunid silmad. Kootud villase mütsi alt turritasid mustad juuksed ise ilmakaarte poole, ninajuurel lisaks väikesele kortsule trobikond tedretäppe, puhmas kulmud ja nördimust väljendav suujoon. Tal oli peaaegu põlvedeni ulatuv jope, penikesed sääred kadusid saabastesse, mis minu pilgule tundusid vähemalt kaks-kolm numbrit suuremat kui pidanuks olema.
Kas oli võimalik, et see on mingi salakaval provokatsioon? Ma silmitsesin teda ja juurdlesin, kas ta võiks ise olla näiteks – ma ei tea – metshaldjas? Viimasel ajal kippusid need pigem äärelinna elama, moodsad ajad, mis teha, eksole…
„Mis su nimi on?“ küsisin ohates ja võtsin haldjalõksu kätte, et sellega lähemat tutvust teha. Mul oli selliseid kuskil poe tagumises nurgas terve kastitäis, nii et võis olla küll minult ostetud.
„Ella… Ja mis tähtsust sellele on?“ nõudis ta tõredalt.
„Vaata, Ella,“ sõnasin talle ja asetasin pudeli tema ette letile tagasi.
„Mida!?“ nõudis ta tõredalt.
„Seda…“ osutasin pliiatsiotsaga kohale, kus peenike värviline traat oli katki.
Tüdruk Ella tuli lähemale, peaaegu ninapidi vastu pudelit ja vaatas.
Haldjalõksu meisterdamine on tegelikult väga lihtne. Põhimõtteliselt saaks sellega kodus hakkama iga laps. Siin pole mingit keerulist kõrgmaagiat ega asja, vaja on lihtsalt klaasist pudelit, peibutist, mis meelitab haldja pudelisse ja takistit, mis ei lase varganäost nadikaelal sealt uuesti välja pääseda. Oh, jah – muidugi on see hulga keerulisem, aga põhimõtteliselt, saate aru küll. See on võlukunsti ABC, millega võiks tõesti iga lugeda ja kirjutada oskav lapski hakkama saada, mitte nagu näiteks ämbliku dresseerimine, mis on laias laastus viies tase või võlukepi meisterdamine, mis on nagu kümnenda taseme kandis ja tegelikult ka veel mitte kõige keerukam asi siin ilma peal.
Trikk – ja tõesti, haldjalõks on pigem trikk, mitte isegi see päris maagia – seisneb selles, et pudel peab olema piisavalt vana. Mida vanem, seda tõhusam. Ma tõesti ei tea miks, aga näiteks veinipudelid töötavad paremini kui piimapudelid. Küllap see midagi haldjate iseloomu kohta ütleb... Peibutisest sõltub ka palju. See peab olema nimetuse vääriline – asi, mis on väikehaldja jaoks vastupandamatu. Mida väärtuslikum on see sinu enda jaoks, seda suurem on tung see sinult tuuri panna. Noh, ma ei tea – näiteks mõni vana münt, või minu pärast viie kroonlehega sireliõis, mille sa oma elu armastusega põõsast leidsid või su oma vana piimahammas või koolilõpusõrmus. Piisavalt väike, et pudelisse mahtuda, piisavalt väärtuslik, et sul oleks kahju sellest ilma jääda.
Ja muidugi takistit tarvis.
Vanasti polnud probleemi – igal poisikesel oli kodus meetrite kaupa värvilist traati. Eksole – patarei, elektrimootor, natuke traati ja metallkonstruktor oli juba päris piisav kogus materjali, et endale iseliikuv mänguauto ehitada, kui veel mõni paarivatine väike taskulambipirn ka juhtus käepärast olema, siis oli sul eriti kõva masin. Tänapäeval on meil vaatamata kogu sellele elektroonikale, millega endid ümbritseme seis selline, et meie asjalikel äri-, turundus- ja tont-teab-mis-juhtidel, spetsialistidel ja tegelinskitel pole tihtipeale kodus isegi oma tööriistakasti… Seepärast neid haldjalõkse peamiselt vanakraamikauplustes müüaksegi. Ühesõnaga, värvilise plastisoleeri sees olev peenike vasktraat on suurepärane takisti.
Võtad pudeli, paned peibutise sisse, kork peale ja krutid traadi kindla mustri järgi üht-ja-teispidi ümber pudeli. Muster peab olema terviklik, ühtegi katkestust ei tohi olla! Paned selle ööseks näiteks aknalauale või riiulile või lauaservale ja kui sul seal hommikuks üht pahura moega väikest nadikaela sees ei istu, siis võid ainult iseennast süüdistada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar