Mike Suoar (tegelikult Mihkel Sooäär, aga eks keskmine anglokeele pruukija võib end ära vigastada üritades eestikeelseid ja -meelseid nimesid välja hääldada) on jäänud ilma oma ustavast laevast "Fat Lady" ja tublist meeskonnast, kellega koos vapralt esimese teadaoleva laevameeskonnana elusalt ja tervelt läbi ussurke ning tagasi põrutati. Transpordi Gildi turvateenistuse ja ÜRO planeedikaitsega vägikaika vedamise ebameeldiv tagajärg on see, et ta peab nüüd oma päevi mööda saatma Veenusel kaevanduskorporatsiooni süstikupiloodina. Töö on töö ja Mike hindab ülekõige suhteliselt muretut rutiini, kindlat sissetulekut ja püüab oma pea madalal hoida. Võibolla õnnestub mõne aastaga piisavalt säästa, et Maast ja päikesesüsteemist ning siinsetest jamadest kaugele ära saada? Loomulikult ei lähe asjad lihtsalt.
Keegi kuskil ütles, et Veenus on tänasele ulmekirjanikule kehv (või oli see igav?) koht, sest seal ei ole ju midagi huvitavat, keskkond ei võimalda suurt midagi jne. Noh - ma siis mõtlesin, aga mis oleks kui Maal on niivõrd kapitaalne jama, et isegi Veenus tundub täitsa OK alternatiivina...?
Väike tekstikatke ka esimese peatüki algusest:
