Stalker 2

21.-23. juuli 2017 toimus Jõgevamaal, Udu Talus Estcon 2017. Traditsiooniliselt kuulutati ka välja Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid. Ehk siis 2016.a jooksul ilmund eestikeelsete tekstide paremik. Nimekirjad (ja varsti loodetavasti ka tulemused koos punktidega) on Ulmeühingu kodulehel ilusti üleval.

Mul oma asjadest olid "tules" kogumik "Pimesi hüpates", kolm lühiromaani: "Kadunud ja leitud" ja "Kui udu hajub" (mõlemad autorikogumikust) ning "Kes varju püüab" (esmaavaldamine Reaktoris 53, veebr 2016 ja käesoleval kevadel kogumikus TH3: Triitium). Lisaks veel lühijutt "Nurgatagune reisibüroo" (samuti kogumikust).

Päästa meid kurjast

2017.a jutuvõistlus on siis nüüd selleks korraks ajalugu. Edasi tuleb lugude kirjastamine Täheaeg nr 17 kujul.

Nagu kõrvalolevalt pildilt näha, siis läks sel korral niimoodi...

Mitmekihilisem ja veidramgi veel

Aprillikuu Reaktoris ilmus jutt "Mitmekihilisem" (http://ulmeajakiri.ee/?jutt-mitmekihilisem).

See on nö origin story ühele tuttavale tegelasele - Krista Werner jutust "Kes varju püüab", kus ta figureeris kõrvaltegelasena - otsijana, kes tuli peategelast leidma ja aitama.

Selles loos on siis pilguheit sündmustele, mis tõid Krista sellesse mitmekihilisse ja veidrasse maailma, kus on palju paralleelseid reaalsuseid, võib juhtuda, et tekkib nn umbsõlmesid, kus reaalsust loov infovoog jääb kordusesse ning kus on organisatsioone ja inimesi, kes nende lõimede vahel liikudes omi asju ajavad.

Krista onu sõnadega: "See maailm on mitmekihilisem ja veidramgi veel."

Elul pole vigagi

Ulmeajakiri Reaktor on aprillinumbris (http://ulmeajakiri.ee/?042017) võtnud avaldada kaks raamatuarvustust, millest üks keskendub romaanile "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist" ja teine vaatleb kogumikku "Täheaeg 16 - Hirmu planeet".

Kui veel veebiavarustes kolada, siis võib leida "Eneseväärikusel pole..." kohta arvustusi siit:

- Loterii blogi:  https://loterii.blogspot.com.ee/2017/03/heinrich-weinberg-enesevaarikusel-pole.html

- Goodreads:  https://www.goodreads.com/book/show/34327061-enesev-rikusel-pole-sellega-mingit-pistmist?from_search=true - kusjuures Metsavana on talle omaselt otsekohene jagades nii tunnustustust kui kriitikat.

Täheaja 16 numbri kohta on kirjutatud samuti Loterii blogis: https://loterii.blogspot.com.ee/2017/04/raul-sulbi-taheaeg-16-hirmu-planeet-2017.html  ja konkreetselt juru kohta "Lõpp ei tule enne kui Paks Daam laualab"  https://loterii.blogspot.com.ee/2017/04/heinrich-weinberg-lopp-ei-tule-enne-kui.html

Lisaks on kogumik leidnud arvamist ka Goodreadsis:  https://www.goodreads.com/book/show/34886693-t-heaeg-16

Triitium

Ulmeajakiri Reaktor on maha saanud järjekorras kolmanda best of kogumikuga. Lood aastatest 2014 - 2016. Kokku 20 tk. Teos on saadetud massiduplikaatorisse (loe: trükikotta) ja varsti üsna pea on võimalik seda paberi ja trükimusta kujul käes hoida ja lugeda.

Maailm ja mõnda

Thessa (pildi autor Hanna Liisa Rüütel)

Ilmavalgust on näinud romaan "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist". Tegelikult juba 4 nädalat tagasi.

Alguses oli jutt. Sama pealkirjaga. Ilmunud Reaktoris (saab täitsa vabalt siit lugeda: http://ulmeajakiri.ee/?jutt-enesevaarikusel-pole-sellega-mingit-pistmist) ja natukene teistsugune kui nüüd paberil ja nende kaante vahel. Siin on mõned asjad välja visatud ja teised juurde lisatud.

Illustratsioonid... Kõik sai alguse sellest, et Hanna Liisa joonistas minu kirjelduse järgi üles Thessa. Tal oli ilmselt mingi päev veits igav...

Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist

Kaanepilt: Markus Härma

Ja läkski trükikotta! Varsti hästivarustatud raamatupoodides.

Väike isutekitaja ka siia:

„Sa vahi seda värki, Leathercord!“ Alyana lisas mingi võõra (ilmselt oma emakeelse) sõna ning lasi laterna valgusvihul aeglaselt liikuda üle vaatepildi meie ümber.

Suuremat osa koopast täitis järv, millesse laviin meid paisanud oli. Kitsas kaldariba, millel seisis telk, kujutas endast väikese kaldega nõlvakut, mis lõppes püstloodis kerkiva müüri ees.

„Kas see vastab sinu ettekujutusele sellest, mis siin olema peaks?“ küsisin, valgustades müüri meist vasemal, kus paistsid korrapäratu kuhjana ülespoole kerkivad kaljurahnud. Need olid ülalpool kokku varisenud ehitise rusud. Võib-olla saaksime sealtkaudu üles ronida?